"The new year means nothing if you are still in love with your comfort zone."


Istun siin ja vaatan arvutiekraaniga tõtt juba mõnda aega. Aeg tiksub mõtete keerlemisega igavikku ühes taktis, kuid miskipärast on kummaliselt raske silmade ette kerkinud pilti eelmise aasta kõige tähtsamatest hetkedest sõnadesse panna. Mingil põhjusel tekib hinge tunne, nagu teeksid kirjapandud read omal moel kõigele kogetule pisut liiga või jätaksid sellest tähelepanust ilma, mida nad tegelikkuses ära on teeninud. 

Meil on Temaga viimasel kolmel aastal olnud kombeks aasta lõpus ära täita pisike kokkuvõtlik meie endi poolt teineteisele esitatud küsimustega leheke, mis siis aastast aastasse mõnusa ülevaate saamiseks ning erinevate arengute nägemiseks samaks jääb. Viimast oleme saanud üksteisega jagada just aasta viimasel päeval, et möödunule veel ühe korra süvitsi pilk peale heita. Ääretult armas traditsioon, mis igal korral südame äärest ääreni hellusega täidab ning kohati emotsioonideküllusest lausa pisara silmanurka toob. 

Kuid täidetud lehele ning aastale kaks tuhat neliteist tagasi mõeldes viskub silme ette esmalt just minu imeline suvi. Raske on isegi kõike kogetut päriselt sõnadesse panna, sest nähtut ning läbielatut mahtus selle paari kuu sisse ääretult palju. Tegemist oli taas omamoodi piiride kompamisega ning esmalt utoopiliste ideede elluviimisega, mis hingele nõnda palju pakkus. Väljakutse mugavustsoonist väljaastumiseks, et viimaks teha kõike seda, millest varem olen nõnda palju mõelnud, et ükskord...nüüd saigi imekombel see ükskord teoks. Šveits oli sõnulkirjeldamatu seiklus ning unustamatu kogemus, mis jääb minusse omal moel elama ilmselt igaveseks. Armusin Baselisse jäägitult ning jätsin sinna maha suure osa oma südamest. Lisaks imelistele inimestele, keda võisin oma teekonnal tundma õppida, imeilusatele paikadele, mida õnnekombel sain külastada, ning õpitule, mida edaspidisele eluteekonnale kaasa võtta, võin kogu südamest olla tänulik kõigele, mida kogesin koos Temaga. 

Tegemist oli omamoodi proovikiviga nägemaks, kuidas asjad pisut keerulistemates oludes toimida võiksid ning kas kuskil on peidus miskit, mis kive seni toimunud elule-olule kodaratesse visata võiks, kuid tuleb välja, et koosveedetud nädalad täis rännakuid eri riikide eri osades muutsid meid veelgi õnnelikemaks ning kõige tulemusena kasvasime veelgi lähedasemateks. Ma lihtsalt ei tea, keda või mida peaksin tänama, et minu ellu on sattunud inimene, kes mind igati mõistab, mulle igal sammul toeks on ning mind vajadusel pisut tagant torgib, et ma ometi oma unistuste nimel tööd teeks ja asjade eest võitleks. See tunne on imeline ning ilmselt minu viimase aasta kõige tähtsam osa, täites iga möödunud päeva õndsuse ja teadmisega, et olen tähtis. Taolisi asju kogedes, hoolimata kõikidest probleemidest või muredest, mis tegemistega ometi kaasnesid, ei oskagi muud mõelda, kui et rohkemat ei olegi tegelikult ju elus vaja. Vaid seda inimest, kes sind pealaest jalatallani hetkega õnnelikuks suudab muuta. Õnn. Lihtne tõde. 

Varasematel aastatel olen olnud pidevalt otsingutel. Küll otsinud iseennast, siis paika, kuhu tunnen, et võiksin päriselt kuuluda ning viimaks jõuda selgusele nendes inimestes, kellele võiksin päriselt, kõigist elu keerdkäikudest ja suunamuutustest hoolimata, kindlaks jääda ning keda ka pärast kõige pikemat ajaperioodi enda eest leida. Kaks tuhat neliteist õpetas mulle midagi igast neist. 
Erasmuse teine semester koos järjekordse uute tutvuste tulva ning omamoodi rännakuga, õpetas mulle minus neid omadusi, milles varem nõnda kindel ei olnud. Andis mulle põhjusi endasse rohkem uskuda ning kindlam olla, sest kui ma ise ei suuda endasse uskuda, siis kes veel? Lisaks pani see kõik palli veerema nende soovide täitmise osas, mis eelnevalt kerge kahtluselooriga kaetud olid. 
Pisut selgemaks saanud see, millises maailma nurgas ma end tulevikus näen ning kuhu süda ihkab kuuluda. Olen välja rabelenud sellest spetsiifilisest mustast teadmatuse august, kus nõnda kaua end lõksus tundsin olevat, oskamata leida vastuseid ning lahendusi kõigile nendele küsimustele, mis peas tuleviku ja kõige sellega seonduva osas painasid. Kuid kõige toredam ongi mõista, et tegelikult ei peagi me kõike ette teadma. Vahel juhtuvad kõige vahvamad asjad just spontaanselt ning teised pisikese planeerimise abiga, kõikidesse detailidesse sügavamalt süüvimata. Olen ära tunnetanud enese liikumise kursi, teadmata, kuhu see mind viib, kuid sealjuures olen otsustanud teekonda viimseni nautida. 
Samuti olen leppinud sellega, et elu viib sisse omad korrektuurid ning seda ka meie igapäevases elus viibivate inimeste seas. Kahtlemata on esialgu tegemist südantlõhestavalt haigettegeva protsessiga, mis lausa ebaõiglusest karjuv näib olevat, kuid hiljem asja analüüsides kogu asja lahutamatuks osaks saab. Elu on pidevas muutuses ning kooss sellega ilmselt ka neisse kuuluvad inimesed. Me ei saagi eeldada, et need, kes kord olid, seal ka tulevikus ees ootavad. Uskuda, et midagi on lõpmatult püsivat ning muutumatut. Kõik muutub. Me ise ning nemad ka, kas koos meiega või hoopis meieta. Iseasi on see, kas oleme suutelised asjade kurssi õigel ajal märkama ning seda muutma, selle nimel tööd tegema, või otsustame asjaga leppida ja kõigel oma teed minna. 

Võib-olla kõlan ma juba nagu väikeste mõradega katkine plaat, kes naljakal kombel möödunut ühtede ja samade loosungitega kokku võtab. Niisiis ei ole ka 2014 olnud selles mõttes sugugi teistsugune ning taas peab õnnekombeltõdema, et möödaläinud 365 päeva osutusid lihtsalt imelisteks. Ma ei oskagi seletust leida sellele, kuidas iga möödunud aasta, hoolimata teele tulnud takistustest ja probleemidest, kõik kuidagi hoomamatult paremuse poole liigub. Kindlasti olen ma siinkohal ka pisut südamest põksuvast heldimusest pisut pimestatud ning asjadele tagasimõeldes jätan vahele kõik need momendid, mil kõik hirmraske või ületamatu tundus olevat, kuid eks see kõik ole ka omamoodi hea. Kogemus, millest õppida ning mille läbi tugevamaks inimeseks saada. Ja seda viimast olen ma kohe kindlasti. Ma tean õige pisut rohkem, mida ma elult tahan, kuhu tahan liikuda ning milliseks saada.

Käesolev aasta tuleb omamoodi murdeline. Ees ootavad paljude asjade lõpp-punktid ning veelgi rohkemate asjade algused. Elu tõotab muutuda kardinaalselt ning seda koos kõigi ootuste, lootuste ja unistusega. Seega ootangi endalt sel aastal rohkem töötahet ja motivatsiooni tegeleda nende asjadega, mis südamele kõige lähedasemad. Olen hakanud hirmsasti puudust tundma kirjutamisest, mida loodan mingil moel ka leevendada. Olen iseendale lubanud panustada rohkem igapäevastesse pisikestesse rõõmudesse, mis südame soojaks teevad. Samuti püüelda parema iseenda poole läbi erinevate eesmärkideni jõudmise. Reisida ning näha veelgi põnevamaid paiku. Armastada, hoolida, tunda rohkem. Näha enda ümber rohkem. 

Tulgu aasta kaks tuhat viisteist täis imelisi momente ja veelgi hulljulgemaid ning uskumatumaid kogemusi. 



Kommentaare ei ole: