Far from what I once was. But not yet what I am going to be.

Kirjeldamatult palju kordi olen kirjutanud seatud eesmärkideni jõudmisest. Mõelnud viisidele ning erinevatele võimalustele, millistest takistustest tahtejõu abil üle ronida ning kellele rasketel hetkedel toetuda, kui mõistus särisevasse lühisesse jookseb ja sisemus pettumusest raginal kolisedes kokku kukub. Kuidas end tagant sundida, kui jaks lõplikult otsa saab, ning mille abil motiveerida, kui usk kõigesse, millesse terve oma hinge oled panustanud, tasapisi vaibuma hakkab. Ning kõige lõpuks läbinud künkliku teekonna teadmiseni, milleks üldse midagi teha, sest see küsimus, millele tegelikult kõik vajalik toetub, kipub sisemust kriipides esile tükkima tihedamini kui sooviks.  Aga.
Aga mida peale hakata siis, kui oledki viimaks eesmärgini jõudnud? Vahel isegi kaugemale, kui esialgu ette oled planeerinud. Kustkohast leida motivatsiooni jätkamiseks, kui ees ei ole terendamas ühtegi märki, mille poole pea ees tormata? Kuidas jõuda selle õige tundeni, mis pea iga kord keha pealaest jalatallani särisevate võngetena täidab, kui tunned end nii sügavas pimeduses ja teadmatuses seisvat? Vahel lihtsalt ei tea.
Viimastel kuudel olen end igas mõttes täielikult ületanud. Saanud jagu enda kõige suurematest hirmudest ning kirjeldamatult suure tahtega tormanud üle kõigest sellest, mida kunagi täiesti kättesaamatuks ning võimatuks olen pidanud. Õppinud ning saanud aru, et kaotused ongi tegelikult need kohad, kust võita. Samm sammu haaval arenenud ning igat edasiminekut ahhetades jälginud ja mällu söövitanud. Nüüd olengi aga jõudnud punkti, kus ma lihtsalt ei oska enam midagi edasi teha. Mõistus on saanud täiesti otsa. Paljud kindlasti ütleksid, et pane aga täiel jõul edasi, kuid kui kaua võib edasi minna? Jah, üheskoos küll tähede poole, aga mis saab siis, kui tähed on juba seljataha jäänud?

Aga ka pimedusest hoolimata võib end sõnulkirjeldamatult õnnelikuna tunda. Sest seda ma ju olengi.

Muusika: The xx - Heart Skipped A Beat