“The bad news is, you’re falling. The good news is, there is no ground.” — Chogyam Trungpa

Viimasest korrast on ikka eriti kaua möödas. Aga kui elu liigub suurema osa kätte antud ajast mööda kiiremini kulgevaid radu ning kuidagi sõnade rittaseadmiseks aega ei näi olevat, siis ei jäägi muud suuremat üle kui lihtsalt vaikida. Kuid see ei tähenda, et peas mõtted nõnda tasaseks oleksid jäänud, oh ei! Tihtilugu jääb mulje nagu sõnad, tunded ja nendevahelisest põimumisest tekkiv plahvatuslik kokkupõrge jääksid minu kehasse lõksu ning muutuks sekundite, tundide ja päevade möödudes aina tugevamaks ning tähtsamaks, kiskudes mind ühe enam enda sisse. Ja sedasi ma siis vaikin, ise sisemisest tormist peaaegu lõhkedes. Aga ometi olen õnnelik, sest antud hetkel on nii palju, mille üle õnnelik olla.

Tegelikult olen viimasel ajal üsna tihti leidnud end mõtisklemas selle üle, kui raske on inimestel tegelikult enda puudustega leppida. Külgedega, mille lihvimise, silumise ning parandamisega võiks tegeleda võib-olla ehk lõputult, kuid mis kogu vaevast hoolimata ei muutu iial sellisteks, nagu me neid kogu hingest näha sooviksime. Sest ajaga koos muutuvad ka soovid. See, mis oli hingel eile, on tõenäoliselt tänaseks muundunud millekski palju keerulisemaks, sürreaalsemaks ning kättesaamatumaks. Aga sellest teadmisest hoolimata inimesed siiski proovivad. Ma tean. Ma isegi ju proovin. Iga päev, iga minut. Vahel teadlikult, end täiesti totrate asjade eest piitsutades, kui ka sisemistele impulssidele reageerides, hoomamata enda tegevuste täielikku tähendust või tagajärgi. Mingil määral enesekriitika kasvatab inimest seesmiselt, muudab tugevamaks, toob neis välja tõelise võitleja. Tahe endale tõestada, et oled parem sellest pildist, mida mälu sulle halvematel hetkedel ette söödab, võib liigutada mägesid. Teisalt aga on tegemist tasakesti tiksuva pommiga, mis terve sinu maailma üheainsa hetkega täiesti maatasa võib lõhkuda, kui ühtäkki avastad, et oled kriitikale võitluses alla jäänud. Ja kui kätte jõuab hetk, mil ühe inimhinge kõige kaunimad küljed ning omadused mattuvad  rohke negatiivse sõnarahe alla, tasapisi manduvad ja kaovad igavikku, siis muutub inimene lootusetuks. Omamoodi surnud ring, mida mööda võib tõepoolest igavesti käia, kui oled kord selle lõksu langenud. Kui just ei jõua mingil ajahetkel sellesse momenti, kust tahaks rongilt maha astuda ja öelda, et aitab vastutuult rühkimisest ning tühja töö tegemisest. Antud hetkel olengi isiklikul tasandil jõudnud sellesse punkti, kus tuleb otsustada, mida edasi teha - endaga sellisel kujul leppida või siiski liikuda edasi enda peas loodud värvilise illusiooni poole, milleni jõudmise tõenäosus mingil müstilisel kombel pidevalt aina väiksemaks muutub. Kuid ehk ongi selle pildi kaugenemine  osa protsessist, mille käigus me õpime end tundma ja armastama? Aga inimesed on jonnakad, vähemalt mina olen mingil määral jonnakas, sest kohe üldse ei taha alla anda, kui tean, et kuskilt annab veel miskit välja pigistada. Sest kui siiani astutud sammud kannavad vilja ning tõotavad seda teha ka tulevikus, siis miks mitte? Tuleb leida asjade vahel õige tasakaal. Ja selle poole ma nüüd pürgingi.

Muusika: Johannes Strate - Wir Ändern Uns Nie