We flew across the desert skies, higher than the birds.

Hing on täis nii palju erinevaid tundeid, et võiks nendesse sisemiselt lausa ära uppuda. Südame all tihtipeale kõditab armsasti, venitab suunurgad tasapisi arglikuks muigeks ja ajendab mõtteid positiivsetele radadele lonkima, sõnul kirjeldamatutele rännakutele. Teinekord aga tuletab end kurvemapoolsete tundmustena meelde, kriibib ning torgib, tekitab omamoodi nauditavat melanhooliat, mis istutab kuhugi sügavale alateadvusse teamise sellest, et see kõik võib hetkegi viivitamata hoolikalt ja kogu hingega üles ehitatud ning lihvitud sisemise balansi maha murda. Mõnikord ei oska kõigi nende emotsioonidega lihtsalt hakkama saada. Ei jätku jõudu, et kõike läbi mõelda ning tasakaalu seada. Sellistel hetkedel sooviks vaid kuhugi kõige keerulise eest peitu pugeda.
Kui vaid suudaksin süstida endasse piisavalt viitsimist, et panna sõnadesse neid pilte mu peas, mis tekivad, kui antakse võimalus mõelda, kuhu kõikjale peituda võiks...

Mõnikord ei suuda hoomata teiste, südamesse kasvanud inimeste mõju meie üle. Näed ja tunned seda kogu enda kehaga, oskad ette ennustada igat sammu ning tõenäolisi tagajärgi, kuid ometi ei suuda kõrvale astuda ja öelda ei. Otsused siin ja otsused seal.

Viimasel ajal on juhtunud niivõrd palju mõtlemapanevaid asju. Sama palju võib kõrvale lisada unustamatuid mälestusi. Jumaldan seda imelühikest rutiinist pääsemise momenti; hetk täis täielikku vabadust, hingelist pääsemist ning vabaks laskmist. Miski, millest võib hiljem rääkima jäädagi...Teadagi on pärast veelgi raskem argipäeva tagasi laskuda, kui süda igatseb tagasi täpselt sellesse täiuslikkusele lähedasse olustikku ning keha kuidagi ümbritsevaga uuesti kohaneda ei suuda, vahest isegi ei taha.

Muusika: Ewert and the Two Dragons - You Had Me At Hello