Hing igatseb valgust, soojust ning helli tundeid. Kogu see ümbritsev sulamine on endaga kaasa viinud minu viimsed raasud sügisel kõrgele upitatud ja üles ehitatud motivatsioonist ja eesmärgist midagi suurt ning üllast korda saata. Küllap nüüd ongi kätte jõudnud see üks osa aastast, mil ei viitsi konkreetselt mitte midagi teha. Vahel on raskusi isegi voodist püsti saamisega ning kergemate tõvede eemalehoidmisega, rääkimata külge poogitud kohustustega tegelemisest. Keha on väsinud ja energiast viimse raasuni tühjaks pigistatud ning meel selle kõige juures muutumas tasapisi aina mustemaks. Entusiasmi ning elevust tekitavaid asju on vähe ning needki pesitsevad kaugel, kaugel tulevikus. Teadagi hakkab aeg ootusärevusega põimudes aina aeglasemini käima, kohati lausa venima. Kuid käesoleval hetkel roomavad pimedatest nurkadest salamisi välja tobedad mõtted, mis muudavad sisemuse täiesti vaikseks ning emotsioonituks. Vaigistavad märkamatult kõik peas ringlevad mõtted ning istutavad hinge ebakindlust, mis vankumatult varjuna järel käib. Hinges on täielik tühjus. Omamoodi hirmus tunne, kui klaasistunud pilguga tänaval ringi kõndides ei oska tunda ei rõõmu ega kurbust. Märkad mööduvate inimeste silmades naeru ning liigutustes siiraid emotsioone ning siis ei oskagi aru saada, et mis nüüd minuga ühtäkki lahti on. Ei oska millegi konkreetse üle kurta, kuid samas ei suuda ka rahul olla. Midagi suurt on kuskilt puudu ning see tühjus annab endast aina rohkem märku. Teaks vaid, mis see on.
Vajan tohutult inspiratsiooni, vaheldust ning rõõmsaid inimesi, kes mind positiivsusega üle külvaksid. Vajan südamest tulevat naeru ja mõistmist, teistsuguseid vaatenurki asjadele, julgust, pikki jutuajamisi ning tunnet, et mind päriselt kuulatakse...Vajan kõike. Hinges pakitseva igatsuse annaksin ka ühele heale inimesele üle.
Teisest küljest on aga nii uskumatult tore, kui paned klapid kõrva, keerad volüümi kordades kõvemaks, suled silmad ja unustad sealjuures kogu ümbritseva maailma. See tunne, kui kõrvadesse kostuvad sõnad puudutavad vaikselt südant ning tekib tunne, et need on ainult mulle mõeldud. Ja siis mõistad juba tõenäoliselt sajandat korda, kui palju paremaks suudab muusika kõike muuta, ükskõik, kui nukker olukord ka poleks. Ja siis nagu ei olekski miskit nii kardinaalselt valesti...oh seda elukest.
Muusika:
Maverick Sabre - I Need
2 kommentaari:
See sissekanne.. enamus tundeid ja mõtted, mida sa siin kirjeldad, on täpselt sellised, mis mindki hetkel valdavad..
Ma tahaksin olla see inimene, kes su päeva päikest ja rõõmu tooks, kuid kahjuks lahutab meid üpris pikk vahemaa.. ja hetkel pole ma ka väga energiline, kuid väike puhkus ja ma usun, et suudan taastada selle positiivse poole endas, et siis juba sindki rõõmustada ja motiveerida! :)
Sa oled kallis, armas ja hea, ära seda unusta! :)
Kuigi viimasel ajal on tunne, et tahaks kogu aeg nutta, siis nüüd tuli tahtmine rõõmust pisaraid valada, sest ma olen sulle nii tänulik! Kui sind näen, ujutan su kallidega absoluutselt üle! Oled nii-nii kallis! :*
Postita kommentaar