Vahel on niivõrd lihtne elulise tähtsusega asju eneses alla suruda. Ignoreerida. Egoistlikult kõigest kõrvale vaadata, just nagu see oleks silmale absoluutselt nähtamatu. Kuid lõpuks peame enesele siiski teadvustama seda hetke, mil hing igatsusest kasvõi pooleks võiks minna ja elu kuidagi vähegi normaalsuse piirides edasi ei saaks liikuda. Süda tunneb puudust, lausa karjub vajadusest näha ja tunda, olla osake millestki suuremast kui mõistus suudaks ette kujutada. Seda enam näib lausa müstilisena inimeste oskus asjadega ebareaalselt kiiresti harjuda, eriti hetkedel, mil meenub, kui kaua läheb aega, et hiljem ilmajäämisega sina peale saada, sest viimane kipub tihtipeale üüratult pikka aega võtma. Sedasi, et vahel oskakski ainult soovida aja peatumist või selle üleüldist eksistentsi kaotust, sest see teeks hingele ilmatuma pika, pehme ja tervendava pai...
Kunagi oli kuskil lause, et igatsus teeb head. Võib-olla jah, mingil kummalisel moel. Kuid ma tean, et igatsus paneb hoolima. Ja mina hoolin. Väga.
Mõnikord ei suuda ka kõige suurema tahtmise korral ära seletada seda, mis südamel vaikselt seisab ning ajapikku iga unistuse, mõttekillu, pildi või õhulossi näol sellega üheks kasvab. Raske on iseendalegi teadvustada nende hetkede suurust ning hoomata nende sisu, kogu tähendust hingele ja selle heaolule. Kuid mõnikord tahaks kirjeldamatult palju tervele maailmale näidata kogu seda keerukat ning hoolikalt ülesehitatud emotsioonide keerist, mis nende kindlate mõtetega minus pidevalt kerkib ja kasvab - aina suuremaks ja tugevamaks. Kes oleks võinud arvata...
Muusika: Fun - We Are Young ft Janelle Monae
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar