Raske on võtta möödunud aastat kokku, kui südames tundub aeg selleks kõigeks veel kuidagi nii vale olevat. Mõtted keerlevad tantsiskledes üksteise ümber, vahel teineteist õrnalt emmates, ütlevad hetkeks tere, selleks, et siis jälle mõneks, tihtipeale teadmata ajaks lahkuda. Just selline tundub pealtnäha ka möödunud aasta. Omamoodi muutuste karussell, kus ei jäänudki suurt muud üle, kui vooluga kaasa minna ning näha, mida kogu protsess endaga kaasa toob.
Mõnikord vajab inimene selleks, et asju õigel moel näha ja mõista kerget raputust. Koputust õlale, mis aitaks ümber laotud seintest üle ronida ning teisele poole piiluda, rutiiniga kaetud mugavustsoonist väljapoole, sest sellises situatsioonis märkame tõepoolest seda, mis märkamist väärt ja oluline. Tihtipeale võime iseendale tunnistada, kuidas pea iga päev õpime midagi uut. Pealtnäha tähtsusetuid asju, mis hallis argipäevas meist mööda kipuvad jooksma, kuid millele üllatusena tulevates situatsioonides niivõrd lihtne on toetuda, tunda end enesekindlamana - julgemana. Ühtäkki mõistan, kui palju ma selliseid asju - erinevaid vaatenurki; hetki, mida tabada; (häda)vajalikke oskusi; värvilisi külgi teistes inimestes ja iseendas, mis aitavad meid vormida kõige armsamateks, siiramateks, mõnikord ka pisut ülekohtuseks, enesekeskseteks ja unustavateks inimesteks, kes südamele kõige lähemal - olen omaks võtnud. Kuigi pean tunnistama, et enamus nendest teadmistest on välja kasvanud just pisut nukratest ja õnnetutest hetkedest, mil kuidagi asjadest väljapääsu ei osanud leida ning kogu elukorraldus kui selline suuremat sorti õelalt kannul käivat ja torkivat segadust meenutas, aga sellest hoolimata tuleb tõdeda, et just kõik see on mind kõige paremal viisil õpetanud. Järgmistel kordadel oskan olla targem.
Kogu selle aja jooksul on mind pehmelt paitanud tohutud muudatused, nii minus endas kui minu ümber. Olen pidanud kohanema ning omaks võtma asjaolusid, millega polnud sugugi lihtne ümber käia. Kuid kõik see on aidanud mul sisemiselt kasvada ning seda hoopis väljapoole. Julgen olla rohkem mina ise ning minna selles suunas, kuhu süda kõige rohkem ihkab minna. Sest, sometimes, on the way to a dream you get lost and find a better one. Ja täpselt nii juhtus. Kuigi senini kriibib hinges õrn haav, mis endast vahel ka märku annab, läheb siiski elu edasi ning nüüd tuleb tõepoolest endale naerdes tunnistada, et iial ei tea, milleks miski on hea. Küllap on saatusel meie kõigiga tõepoolest omad plaanid, kuid siiani olen ma selle kõige eest pidanud tõepoolest tänulik olema. Sest neid inimesi ja mälestusväärseid hetki, mida kõik toimunud sündmused ja pöördelised käigud endaga kaasa on toonud, ei vahetaks ma mitte millegi vastu!
Kuigi siinkohal pean ma juurde lisama, et paljud asjad on minus siiski ka samaks jäänud. Armastan siiamaani hullumeelselt suusahüppeid ja talve, mida meile siia kahjuks veel õigel kujul jõudnud pole. Mõned kiiksud meis on lihtsalt määratud jääma muutumatuks. Ja nii ongi hea.
Selle aasta muusikaelamustel tahaksin ka õige pisut peatuda. Eelkõige olin ma ootusärevusest peaaegu otsi andmas The Kooksi ja Coldplay uute albumite release'i kuupäevadele mõeldes, sest viimaste kauamängivad olid need, mida tõepoolest pikisilmi ootasin! Kuid mõned nädalad tagasi ehk parem hilja kui mitte kunagi avastasin enda jaoks Austraaliast pärit koosluse nimega Gypsy & The Cat. Nende 2010. aastal ilmunud album "Gilgamesh" on tõesõna üks minu selle aasta parimaid muusikalisi leide. Meloodiad, mis haakuvad märkamatult südame külge ning jäävad õrnalt rütmiga kaasas käies veel mõneks ajaks hinge kõikuma, pannes terve sisemuse vahel imeliselt surisema. Veel tahaksin ära ka märkida artistid, kes sel aastal minu muusikamaastikule suuremat mõju avaldasid ehk teisisõnu selle aasta parimad albumid: Awolnation (Megalythic Symphony), The Black Keys (nende viimane album El Camino on suurepärane!), Beyonce (4), Ewert & The Two Dragons (Good Man Down), Florence + The Machine (Ceremonials), Adele (21), Foo Fighters (Wasting Lights'), Lady Gaga (Born This Way), Snow Patrol (Fallen Empires).
Eelmistel aastatel olen tihtipeale toonitanud just puhta lehena uuele aastale vastu astumist, kuid nüüd olen jõudnud järeldusele, et see ei ole üldse vajalik. Kannan suurima heameelega hinges pesitsevat pagasit endaga kaasas, sest seal peituvad kõik inimesed, tunded, kogemused ja tarkused, milleta ma oma eksistentsi siin maailmas kuidagi enam ette kujutada ei suuda.
Ilusat vana aasta lõppu teile kõigile!
Muusika: Cloud Control - Beast Of Love
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar