We've all got our chains to break.

Mõnikord on raske asju õigesse perspektiivi seada. Teistmoodi murdunud kiired, mis hinge valgust näitavad, on muutunud kummaliselt tumedaks. Kuhjadesse kogunenud küsimused ja senitundmatud emotsioonid panevad pead murdma ning seeläbi üha uusi veelgi raskemaid küsimusi esitama. Kui seljataga on hulk unetuid öid ja järvejagu pisaraid, mille valamine hinges olevat tühjust sugugi parandanud ei ole, on raske asju lihtsamana näha, sest keerukus pakub sellistel hetkedel mingit veidrat lohutust ning rahulolu, et kõik ei ole nii hull, kui paistab olevat. Võib-olla oleks tõesti kergem mõelda ja naiivselt uskuda, et iial ei tea, milleks mingi asi hea on, kuid taoline optimism muutub pika aja peale väsitavaks. Eriti siis, kui kogu ülesehitatu üheainsa hetkega, mille ärahoidmiseks isegi suurt valikut polnud, kriipivateks kildudeks puruneb ja kõik enneolematult palju tuska valmistab, siis ei oska hinge roomanud tumedat kogu, mis igat viimset piiska kunagisest eneseväärikusest ahnelt endasse imeb, hinge närib ning end paratamatult täiesti tarbetuna tundma paneb, endast eemale tõugata, et seda siis palju soojemate ja õndsamate tunnetega asendada. Olen tõepoolest üritanud. Aga mõnikord jääb ka kõige suurematest püüdlusteks väheks, olenemata sellest, kui palju visioonide loomiseks kulutatud tunde, tahet, eneseületamist, rõõmu ja pisaraid sinna ka ei investeeriks. Vahel ei aita mitte miski.
Ja siis mõistad, kui valus on kõrgelt kukkuda.

Kuid täna õhtul istusin oma rõdu kivikõval põrandal, käes aurav ning sõrmi meeldivalt soojendav teetass, ning lihtsalt vaatasin, kuidas tumedad pilved tasapisi taevasse kokku roomasid, kui ühtäkki tundsin, kuidas sisemusest käis läbi mingisugune jõnksatus. Täpselt, nagu miski, mis on kaua oma kohta otsinud, oleks viimaks paika loksunud. See tunne pani mõistma, kui kaua olen ma seda hinge pesa pununud rahutunnet oodanud ning kuidas ma olen ajast iseendale puudust tundnud. Hetkedest, mil kaaslaseks ainult mu enda mõtted, mida vaikselt ritta seada. Ja kõigest hoolimata on uskumatult tore näha ja tunda, kuidas mu minapilt väikeste sammude haaval taas terviklikumaks hakkab saama. Kõik on küll muutunud ja uus ning paneb tihtipeale küsima, kas ma seda endalt ootangi ja soovingi...kuid võib-olla on mõni asi siiski millekski hea. Olen muutustele avatud.
Aga siiski ei anna alla.

Üle kirjeldamatult pika aja panin miskit paberile kirja. Ja see tunne oli hea. Ning mul on viimasel ajal tihti tunne, nagu ei oleks ööpäevas enam piisavalt palju tunde, vajan rohkem!

Muusika: Foo Fighters - Everlong 

4 kommentaari:

Ina ütles ...

wow lovely blog <3

kr6bin ütles ...

Kõigele leidub lahendus! Ja vahel on nii, et alles hiljem saad aru, et see millest sa juba pikka pikka aega unistanud oled, ei olegi tegelikult parim lahendus :)

Anne-Maria ütles ...

Nii ta kipub olema jaa, kuid sellegipoolest tundub sellel kindlal hetkel, et see lahendus jääks nii kättesaamatult kaugele. Aga küllap ta nii on jah...loodetavasti.

Maddalena ütles ...

lovely!