A cup of candles, oh they flicker. Oh, they flicker and they float. And I'm up here holding onto all those chandeliers of hope.

Tõeline talv on viimaks päriselt kohale jõudnud, kõik kaasaveetud kompsud lahti pakkinud ning end mõnusasti sisse seadnud. Jättis  kõleda, halli novembri, mis oma negatiivsuse ning motivatsioonipuudusega inimesi kuhjadega üle külvas, tuimalt ukse taha. Lõpuks on väljas pakane õhk, ebamaiselt külmad temperatuurid, lume kragisev heli jalge all, tõelised lumehelbed, mis tasaselt kinnastele langevad ning jõulutunne, mis vaikselt hinge helendavat võrku koob. Ning kõigele muule lisaks uskumatul hulgal talisporti, mis nädalavahetusi veelgi rohkem igatsema paneb. Ja antud hetkel ei oskakski midagi muud tahta, kuigi mõned pisikesed soovid hakkavad hingesopis juba vaikselt päid püsti ajama. Viimaks ometi.

Elu keerdkäigud on kummalised. Ühel hetkel seisad vankumatu ning peaaegu kättesaamatuna kõrgustes, kõikide eesmärkide tipul. Pakatad tahtejõust ning soovist midagi korda saata, just nagu võiks sellest kõigest lendu tõusta. Kuid ühtäkki tunned, kuidas mingi kummaline jõud tagant sunnib, ajendab astuma mõtlematuid samme, mida ei osanud ilmaski ette planeerida. Tunned, kuidas tuul äkitselt sinu enese vastu astub ning jäiselt nahka kriibib ja näpuotsad külmast kramplikult küüsi peopessa suruvad. Astud veel ühe sammu ja tajud iga keharakuga, kuidas jalgealune üha ebakindlamaks muutub. Kuuled ebamääraseid krabinaid ning vapud, kui ärevaks tegevad surinad kehast läbi käivad. Ühtäkki märkad, kuidas ümbritsev uduseks massiks muutub, mis ebamaisel kiirusel mööda vihiseb ja gravitatsioon enam mingisugust rolli ei mängi. Muutub häguseks ja minetab oma senise tähtsuse. Langed, kuni tunned jäist külmust enda ümber, mis kogu keha tundetuks muudab ja mõistuse täielikult halvab. Märkad, kuidas Segadus oma ründavate silmadega otsa vaatab ning Oskamatus külmade, raskete lainetena üle käies õelalt enda alla matab. Ja siis mõistad, et oled jõudnud põhja. Sedapuhku päriselt. Märkad tumedaid krobelisi kive ja kaljunukke ning tunnetad ümbritsevat niisket udu, mis raskelt ja kleepivalt näole ja kaelale langeb. Tõstad silmad, vaatad ülesse ning märkad reaalsust ja õnnetunnet, mis siiralt enda juurde kutsuvad. Kui vaid tee nii pikk ei oleks.Kuid...miski pole võimatu, ka tuhast on võimalik tõusta.

Tegelikult on kõige suuremaks ning tagantutsitavamaks motivatsiooniallikaks see, kui keegi mingil põhjusel ütleb, et sa ei saa hakkama. Sa ei suuda seatud eesmärke ja sihte saavutada, sul ei jätku jaksu, mõistust, rahalisi võimalusi, välimust või jumal teab mida kõike veel. Sest kui sellest tingitud kergemat sorti raev mööda keha ringi rändab ning sealjuures peatamatuks motivatsioonilaineks muutub, siis võib minna tõepoolest isegi tervet maailma vallutama, sest sellist tahet ei suuda miski peatada. Mitte miski. Ja see teadmine on rõõmustav.

Eile surus end minu peakesse üks pisut teistlaadi küsimus. Kõik ju teavad, milliseks muutub naine, kui ta on armunud: silmad löövad särama, õrn õhetus ja kuma tekib põskedele, kustumatu naeratus veab end huulile, liblikad hakkavad kõhus möllama ja nii edasi. Kuid mida teevad mehed? Teatavasti ei näita meie mehisem sugupool just kuigi palju oma emotsioone välja, kuna väidetavalt on neid "kasvatatud mitte oma tundeid välja näitama" ning nad on ju ometigi mehed - tugevad ning karmid. Kuid mis peitub selle "karmi" pealiskihi all ning millised reaktsioonid hakkavad toimuma ühe mehe kehas, kui üks eriline isik end salakavalalt tema südamesse ära peidab?
Siinkohal ootaksin väga kommentaare just meestelt, kes kuidagimoodi minu blogi lugema on sattunud. Olge julged! Mind tõesti huvitab.

But if you never try you'll never know
Just what you're worth

Muusika: Coldplay  - Christmas Lights