That's what friends are for.

Running just as fast as we can. Holding on to one another's hand. Trying to get away into the night. And then you put your arms around me. And we tumble to the ground and then you say I think were alone now, there doesn't seem to be anyone around. The beating of our hearts is the only sound.

Ei oska miskit muud öeldagi kui et lõpuks on käes koolinädalast saadik unistuseks olnud nädalavahetus. Ma ei kannata seda piinapinki enam üldse ning tundub, et minu tervis ka mitte. Järjest jamamaks asi kisub, aga ma ei taha vinguda. Peab kuidagi peapöörituste- ja valudega hakkama saama. Kuid positiivne on see, et järgmine nädal on koolis selleks aastaks viimane. Ei jaksa enam ära oodata!

Eile käisin Tartus teatris, õigemini balletti vaatamas. Ja mulle nii meeldis! "Pähklipureja" oli nimi. Lausa uskumatu, kui kergelt ja kuidagi nii lendlevalt nad mööda lavalaudu liiguvad. Kõik pöörded, piruetid, õhus lendlemised, no need on lausa imetlusväärsed. Jäin väga rahule ja olen õnnelik, et otsustasin minna.

I like it.